esmaspäev, 26. märts 2007

La Isleta

Pühapäeval (25.03.07) otsustasime La Isletaga tutvust teha. La Isleta on pisike poolsaar, vana kalameeste kvartal, kus asub Las Palmase linna kõrgeim tipp Montana de Vigia (249m).

Poolsaare paremal kaldal, Euroopa ühe tähtsama sadama Puerto de La Luz lähedal asub Castillo de La Luz - linna vanim kindlus. Kindlust ümbritseb suur roosiaed.

Peale kindluse vaatamist suundusime mägedesse. Alustasime Las Canterase põhjapoolsest otsast. Varem me sinna jõudnud ei olnud, kahju sellest, sest vaated olid hämmastavad. Jube raske on üldse seda kõike siia kirja panna, sest meil lihtsalt ei jätku sõnu selle kirjeldamiseks. Ise ka ei suutnud uskuda, et me päriselt siin oleme ja nii võrratuid vaateid saame nautida :)

Selle mäe tippu otsustasimegi ronida.
Las Coloradase (239m) tipus nägime risti ning otsustasime seda lähemalt vaatama minna. Ega me eriti sellele ei mõelnud, et ronimiseks ebasobivalt varustatud olime. Uskuge, plätude, kingade ja seelikuga on võimalik ronida mäe otsa, kuhu korralikku teed ei vii ja mille sein on päris järsk (vt ülemist pilti). Liisu ema oli küll öelnud, et ärge kusagile omapead ronima minge, aga Liisul tuli see alles poolel teel meelde :). Kui mäe otsa jõudsime, siis nägime, et sinna on võimalik saada ka bussiga ning päris korralik tee oli teisel pool mäge. Aga meie ju ei viitsinud teisele poole kõndida :D. Igatahes ristini jõudmine oli natukene raskem, sest tee sinna üles oli päris järsk ja võttis võhmale. Aga vaev sai tasutud.
Kui luubiga vaadata, siis peaks rist ka näha olema. Mägi oli selline kahetasandiline või midagi sellist. Mul on geomorfoloogia kursus veel läbimata, nii et täpselt ei tea, kuidas seda kutsutakse. Aga alguses ronisime ühe tipu otsa ja siis sinna risti juurde.

Vaade esimese tipu otsast.
Vaade 239m kõrguselt ehk siis päris tipust.
Vaade Las Palmasele.

Rist ise oli selline (onu ei istu seal pidevalt).

Signele lubasin, et järgmisel korral, kui kusagile lähen, siis pildistan floorat ka. Ega seal mägedes muud peale kaktuste ja mingite pisikeste taimede polnud aga mõned pildid siiski. Muide, tagasiteel nägime tee ääres tomati taime ka. Rohelised tomatid olid küljes, aga selleks ajaks olid fotoka akud juba tühjad, nii et sellest ei saanud pilti teha.



See taim oli nagu hõbedase sädeleva lakiga üle lastud.


Kaktus. Neid on siin hästi palju ja mõned on eriti suured. Ma oleks nagu kusagilt kuulnud või lugenud, et need kaktuse viljad on söödavad. Proovisin ühe ära ka. Värvilt on selline mõnus tumelilla, maitset ei oska millegagi võrrelda, aga päris hea. Aga pärast oli suu pisikesi okkaid täis. Turul müüakse ka vist neid vilju, aga 100% päris kindel pole.

Järgmisel pühapäeval (01.04 vist) on kavatsus vallutada ka La Isleta kõrgeim tipp. Vähemalt minul, Liisu sunnin ka kaasa tulema :D

Kuni 01.04 on meil külas Simona sõbranna Mara.


Ta tõi meile"päris" itaalia kohvi ja spagette. Ja nüüd nad siis valmistasid "päris" itaalia spagette. Mulle maitsesid need nagu tavalised makaronid ikka, aga noh, ega maitsel viga polnud. Aga ma pole lihtsalt harjunud spagette sööma hommikul kell 1.00 (Eesti aja järgi 3.00). Tegelikult ma ei saa üldse aru, kuidas nad saavad iga päev ainult pastat (loe: makarone) süüa. Iga päev! Kohv mind nagunii ei huvita, sest ma ei joo seda nagunii, kuigi Liis lubas mind kohvi jooma õpetada. Siiani pole see tal veel õnneks õnnestunud :D

2 kommentaari:

Triin ütles ...

Liisu emal on täiesti õigus, et ei tasu omapäi turnima minna. Liisul ju eriti suur tõenäosus igast ohtlikesse situatisoonidesse sattuda ja seda eriti ekstreemsporti tehes! Nii et kui järgmine kord kuskile minek, siis kasutage ikke teid...

Irma ütles ...

Nende pildilolevate kaktuste viljad kõlbavad kuulu järgi tõepoolest süüa, aga Grandas igal juhul soovitati neid ise torkima mitte minna. Seal oli hooajal palju mustlasi, kes neid vilju puhastatuna müüsid (nad olid kinnaste ja noaga varustatud ja nii ei pidanud turistas oma õrnu käekesi rikkuma...). Meie kahjuks hooajale peale ei sattunud, nii et isiklikust kogemusest ei oska kommenteerida.