Puerto Rico (17.02)

*5 tundi (tegelikult vist rohkem) merel
*suur katamaraan
*tasuta joogid (loe: alkohol)
*mõnus muusika
*hea seltskond
*päikesepaisteline ilm (tegelt oli päris tuuline)
*super laevameeskond
*mullivann
*julgemad käisid ujumas
*super hea lõunasöök (kaste oli kõige kõige parem)
*mõned merehaiged erasmuslased
*keegi ei joonud end laua alla, kuigi joogid olid tasuta
*pidu kuni päikeseloojanguni ja kauemgi veel
*2 tundi bussisõitu koju
*veidi joobes prantslaste laulmine ja kitarrimäng (bussis)
*Las Palmases karneval, kuhu meie ei jõudnud, sest olime jube väsinud

Viimane Welcoming Week’I üritus.

Esimestest loengutest ja muudest kooliga seotud asjadest…

Eile (21.02) ootasime Flora y Fauna de Canarias loengut, aga keegi ei ilmunud kohale. Läksime siis infolaua juurde ja uurisime, et mis toimub. Ja siis ütles onuke, et meie loengud algavad alles 19.03. Praegu on meil siis ainult hispaania keele loengud (esmaspäeviti ja kolmapäeviti).


Esimeses loengus (19.02) räägiti veitsa informatiivset juttu ja siis saadeti koju, sest karneval oli algamas. Tänu karnevalile oli meil 20.02 vaba päev, isegi poed olid kinni. Tegelikult see vaba päev pole, aga on kujunenud nii, et loenguid ei toimu ja tööpäeva ka mitte.
Hispaania keele õppejõud on Marta Samper Hernandez. Praegu paistab selline hästi sõbralik ja jutukas. Teeb nalja ja suhtub meisse kui omasugustesse. Ega ta meist eriti palju vanem ka pole, aga igati mõnus, meile meeldib.
Teine loeng möödus tutvumise tähe all. Pidime kursusekaaslastelt erinevaid küsimusi küsima ja siis teistele oma “uuest tuttavast” rääkima. Karnevali sõnavara õppisime ka:
cubata – ron con cola = rum + coca cola
maricon - gei
chiringito – pisike putka, kus müüakse alkoholi
chiringays – putka geide jaoks
muy gay! – seda ütles õppejõud draq queenide show kohta
boracho/a – purjus
Nalja sai palju.
Õppejõud üritas meie nimesid ka selgeks ka saada. Nimesid on igasuguseid, näiteks on meil Mimma, Kuba, Gabor, Soineli jne. Gabori uus nimi on Kauboi, sest kui Gabor oma nime ütles, siis sai õppejõud aru, et tema nimi on Kauboi ja nüüd kutsutakse teda Kauboiks.


Kubaga on sellised lood. Katamaraani sõidul ta tutvustas end ja ütles, et on Kuba. Meie Liisuga saime aru, et ta on Kuubalt pärit. Esimene mõte oli see, et Kuubal pole Erasmuse programmi ja välja ta ka ei näe nagu kuubalane. Pigem selline põhjamaalane. Nojah, ta polnud just kõige kainemas olekus ka ja siis mõtlesime, et ah, las olla, äkki ajab midagi sassi, või ei saa meie lihtsalt aru.
Aga kui loengus inimeste nimekirja nägime, siis saime aru et tema nimi ongi Kuba.

Täna (22.02) käisime oma osakonna koordinaatori (Victor) juures ka ja saime oma õppelepingutega asjad korda. Victor on selline tore onu, kellele meeldib palju rääkida, orientatsioon on küsitav, aga igati abivalmis. Vedas meid ühest ruumist teise ja aitas kõik asjad korda ajada. Õppelepingute paranduslehed täitis ise ära. Teisipäeval näitab mulle, kust Hispaania õppekava saada ja lubas lahti ka seletada ja siis “vaatluspraktika” asja ka räägime ka teisipäeval. Ülikooli kõrval on üks kool ja sinna saame tunde vaatama minna. Õpetas meile seda ka, kuidas öelda, et kohtume teisipäeval. Nos vemos el Martes! Ta muide sundis meid seda kordama ka ja siis alles lasi minema.

Meie campuse "Obelisco" ees:

ei olegi vist tapsemalt kirjutanun oma korterinaabritest. italianod on. alguses oli neil vist arusaam, et olemegi nyyd yks pere ja teeme koike koos. pierluigi ostab soogi ja teem syya ning meie asi on syya ja parast noud ara pesta. mis sooki tehti ei olnud enam meie asi. nyyd tegime neile ikka selgeks, et eraldi leivas olek on mas bueno e parem. ettekaandeks toime, et oleme ju eri aegadel koolis. simona oli meiega, sest tema ei soo pastat ja juustu ja muud, mida poisid teha armastasid. jee! chicade power:D soomine oli ka eraldi teema. koike syyakse eraldi. koigepealt pasta, siis liha ja siis salat. kui meie avega kyhveldasime endal taldrikud head-paremat tais, siis simona raputas pead, et nii ju ei sooda:D koik ikka eraldi. yks hommik oli eriti lahe sook - lihakaste. sest mottes, et oligi hommikuks kaste. tostsin siis taldriku endale kastet tais ja soin:D:D
nyyd soome ikka korralikku eesti toitu. eile ohtuks nt kiirnuudlid ja kakao(Y)

ja carnaval ju on. esmaspaeval oli koigekoigem fiesta kogu carnavali jooksul. kostyymid siin on taitsa uskumatud! ei ole mingid a la kaltsukatest voi kapipohjadest valja otsitud hilbud vaid ikka spiderman on ehtne spiderman. kohata vois vaga lahedaid tyype. nt dr house, duracelli janesed, erinevas vanuses, suuruses ja soos prostituute, playboy jankud, hiinlased, hollandi lehmatydrukud, i-podid, hipid, gladiaatorid, indiaanlased, nunnad, egiptlased, pimedad mehhiklased jnejne. koige popim on siiski riietuda kuradiks voi ingliks ja meestel teha end naisteks. carnavali teema on la belle èpoque. sellega seoses on kabaree ja mulààn ruus igal sammul, riietuses, muusikas ja etendustes. ma vist ei ole terve elu jooksul kuulnud niiiii palju lady marmeladi, kui siin mone paeva jooksul. iga teine kava oli cancan voi lady marmelade.
hommikuti ringi liikudes on naha, kuidas vaiksed lapsed juba varahommikul on kostymeeritud lasteaaeda-kooli minekuks. teisipaev oli siin suure esmaspaevase fiesta tottu vaba paev. kooli ei olnud, enamus poed olid ka kinni. ise arkasin u yhe ajal. soin hommikust ja votsime paikest rodul. tana tulime kooli ja saime teada, et flora y fauna de canarias ning fotografia y video algavad alles 19. martsil. praegu on siis kooliks ainult keelekursus. seega loodetavasti lahevad ilmad taas ilusaks ja saab paevi rannas mooda saatma hakata:)

videod

Móned videod oleme ka teinud. Kvaliteet játab soovida, aga midagi ikka náeb.

http://www.youtube.com/profile?user=ave222

pildid

asuvad meil aadressil:

http://pilt.delfi.ee/user/10553/

Arucas, Teror, Agaete, Galdar (16.02)

8.30 bussisõit Arehucase rummitehasesse. Aga nagu siin kombeks jäi buss hiljaks, tervelt tund aega, aga keegi ei hoolinud sellest, sest siin on hilinemine tavaline asi. Kell 10 jõudsime rummitehasesse, kus tegime väikese ekskursiooni. Hiljem saime ka erinevaid rummisorte proovida. Kuna õues oli külm ja pilvine, siis väike rumm tegi seest soojaks. Meie maitsesime Liisuga kahte sorti rummi, hmm, igatahes meile eriti ei meeldinud. Aga mõned erasmuslased nautisid tasuta jooki täiel rinnal ;).

Hommikul kell 10:00 - JOOME
Peale seda suundusime Arucase kirikusse. Alguses joodavad täis ja siis saadavad kirikusse :P. Kiriku külastus koosnes sellest, et seisime kiriku ees pargis ja jutustasime niisama.

Edasi läks sõit Terori. Sinna teel hakkas vihma sadama ja bussist välja ei tahtnud keegi enam minna. Programmis oli kirjas, et külastame kirikut ja vanalinna, kuid vanalinna me ei jõudnud, või vähemalt aru küll ei saanud, et seal oleksime käinud. Külastasime ka Virgen del Pino kirikut. See on üks tähtsamaid kirikuid Gran Canarial. Väljast vaadates polnud midagi erilist, aga seest oli küll ilus, Eesti kirikutest täiesti erinev. Akendel vitraažid, palju kulda ja karda, hõbedat ka, igasugu kujukesi. Hästi toretsev ja sätendav. (Liis: selles kirikus oli au kohtuda ühe friiki ingliga, kelle silmad sind jälitasid. Seisad nurgas ja näed, kuidas ta sind vaatab. Seisad teises nurgas, aga ikka vaatab. Arvasin juba, et mingi püha paiste on minu peale langenud, aga tegelikult tal silmad vaatasid erinevatesse suundatesse, mis paistis, nagu ta silmad jälgiksid sind)

FRIIKI INGEL
Peale kiriku külastust võtsime suuna Agaetesse, et “Casa Romanticas” lõunat süüa. Koht asus mägedes ja vaated olid võrratud, pilte sai päris palju tehtud. “Casa Romatica” hõlmab endas pisikest botaanikaaeda, etnograafia muuseumi ning restorani. Enne lõunasööki tegime jalutuskäigu botaanikaaias ja muuseumis.

Botaanika aias oli loomi ka, näiteks kaks lehma (sellised nagu Eestis, aga kõrvanumbrid on oranžid, mitte kollased), paar siga ja hunnik igasugu linde. Kõige toredama oli papagoi, kes oskas öelda Halloo!, Hola! ja paari sõna veel. Itaalia poisid õpetasid talle paar roppu sõna, mida ta paaril korral ka kordas.

Agaete on kuulus selle poolest, et siin kasvatatakse kohvi ning kohalikud on selle üle väga uhked. Muuseumis oli võimalik näha ka, kuidas kohvi tootmine käib ning kuidas kohviube röstitakse.

Restoran oli väga mõnus, igal laual oli pudel veini, vett ja limonaadi. Pudel veini oli mõeldud neljale inimesele. Eelroaks olid praetud saiad küüslaugu ja maitseainetega. Muy Bien! Siis saime mingisugust püreesuppi, meile Liisuga tundus, et see oli tehtud kalast, aga saksa poiss oskas öelda, et see on vist kõrvitsast tehtud. Igatahes nägi supp välja roheline ja maitses imelikult. Mulle eriti ei meeldinud, aga kuna kõht oli tühi, siis sõime ikka kõik ära. Praeks oli riis koos lihakastmega. Olime suht pettunud, sest toit tundus olevat selline nagu Eestis – riis ja guljašš. Siis hakkas üks mees (arvatavasti koha omanik) iga laua juures käima ja küsima, et kuidas maitseb. Ja siis ta seletas, et sööme sisalikul fileed. Alguses ei saanud me aru, et mida ta mõtleb, siis seletas, et lizard ja ajas käed laiali ja näitas et nii suur. Üllatus oli suuuuur. Tuuli ehmus selle peale nii ära, et ei söönud enam. Aga õnneks suutsime teda veenda, et asi pole nii hull.
Tuuli ei tahtnud uskuda, et ta sisalikul liha sööb ja arvas, et omanik valetab. Siis aga tõi onu kusagilt seina pealt ühe geko moodi looma kuju ja hakkas seletama, et sööme selle looma fileed ja ega ta seda ainult meile ei seletanud, vaid teistele laudadele ka. Küsis veel meie käest ka, et kuidas on lizard eesti keeles. Aga liha oli maitsev, selline kanaliha moodi. Magustoiduks saime värsketest banaanidest ja grenadinidest käsitsi valmistatud jäätist. Jäätise peal oli vahukoor ka, selline pudelist lasted ja jubedalt vastikud maitsega. Nämmma! (jäätise osa). Onu tuli ja seletas jälle, mida me sööme ja siis Tuulile ütles, et vahukoor on tegelikult sisalikul kreem (crema de sisalik).

Peale lõunasööki sõitsime Galdari “Jumala sõrme” vaatama, aga seda polnud enam seal, sest tugeva tuulega oli see ära murdnunud. Nii et jalutasime lihtsalt mööda mereranda ja vaatsime laineid. Peale seda alustasime sõitu koju. Kui pärast kodus rääkisime, et mis päevast meelde jäi, siis polnud eriti midagi meenutada, aga muidugi rummitehas oli meeles.

Muide, terve päeva vältel oli eesti keel väga populaarne. Kärdil ja Tuulil oli paar eestikeelset raamatut kaasas. Renaud (eesti keeles Reno) püüdis kõigest hingest neid raamatuid lugeda – kõvasti ja valesti, nalja nabani.

Erasmuslaste esimesest peost ja mägedest

Peost nii palju, et igavene jura oli. Rahvast oli jube palju – liikuda ja tantsida ei saanud, õhku ka polnud. Juuuubeee. Aga vähemalt sai tasuta tervitusjoogi.

Täna (15.02), sõitsime mägedesse. Teed on mägedes imekitsad, aga samas kahesuunalised. Auto- ja bussijuhid on igatahes väga osavad. Meie bussijuht suutis korraga rääkida telefoniga, vahetada käiku, rooli hoida ja signaali lasta. Vot oli alles mees :P. Igatahes, kurvid on siin umbes 90 kraadised ja enne igat kurvi lasi bussijuht signaali, et autojuhid kuuleksid ja teaksid, et me tuleme. Paar korda ma ehmusin ka, sest vahepeal oli tunne, et sõidame teelt välja või siis vastutulevale autole otsa. Horrible! Sõitsime umbes 1000m kõrgusele merepinnast ja sellepärast läksid mul kõrvad lukku ja süda oli jube paha sellest kurvilisest teest (õnneks mitte ainult mul, vaid Liisul ja Koljal (sakslane, aga jube naljakas nimi) ka. Otse nagu eriti ei saanud sõita, sest iga kurvi taga oli kurv. Vaated olid aga võrratud. Super!

Kui bussist välja saime, siis hakkas palju parem. Matk oli 7 km pikkune ja eesmärgiks oli jõuda Roque Nublo juurde. See on Kanaari saarte üks kõrgematest kohtadest ja seal asub ka saare keskpunkt (selline valge, aerosooliga tehtud S täht tähistas seda kohta). Üldse on Kanaari saarte kõige kõrgem koht umbes 1920 m kõrge. Mäe otsas oli tuuuuuuuline ja päris külm, kuigi õhutemperatuur oli umbes 26 kraadi. Igatahes, tuul tõmbas meid päris läbi, ja kui arvestada sellega, et ma juba enne mägedesse minekut natuke haige olin, siis ei tea mis minust homseks saab. Aga Liis ütles selle peale, et mul on elukindlustus olemas, et vähemalt laip saadetakse koju :P.

ROQUE NUBLO. Selle suure kivi juurde olimegi teel.

Retk oli karm, aga muljed on suurepärased. Meie Liisuga korjasime muidugi igasugu asju kaasa (käbid, laava, männiokkad). Üks tüdruk Floridast küsis sellepeale, et miks te neid korjate, milleks neid vaja on. Me ei osanud alguses nagu midagi öelda, meile on see tavaline, et looduslapsed igasugu asju kaasa korjavad. Aga noh, siis ütlesime, et lihtsalt huvist korjame. Aga tüdrukule ei jõudnud see vist hästi kohale.

Kui alguses bussiga mägedesse sõitsime, siis oli bussis suur lärm, aga tagasi tulles oli bussis vaikus. Enamus rahvast magas, nii väsitav oli. Koju jõudes olid kõhud jube tühjad, sest sõime 12 ajal, aga tagasi jõudes oli kell juba 19.00. Pierluigi tegi jälle süüa. Nii mõnus, kui ise ei pea kokkama. Elukoha suhtes päris kindlustunnet veel pole, aga eks see varsti selgub. Aa ja see veel ka, et Simona jutu järgi olen mina tuli ja Liis on süda (sodiaagimärkide järgi) ja me sobime kokku juhhuuu. ;)

Uues kodus ...

vähemalt praegu on see me kodu. See korter, millest ennist juttu oli…no ütleme nii, et sellega oli kerge arusaamatus. Ave helistas eile ja sai nende vigasest inglise keelest aru, et nad otsivad inimesi ikka. Meie olime aru saanud, et meie kolimegi sinna. Aga uudis konkurentidest viis meid päris endast välja. Kurtsime oma muret ka simonale, itaalia tüdrukule, kellega hostelis tuttavaks saime. Ja ta pakkus välja, et võime nende juurde kolida. Ta tahabki teisi tüdrukuid ka korterisse ja siis tuleb odavam ka. See kõik oli u 24 tundi tagasi. Ja siin me nüüd oleme.

Jagame avega tuba, kus on kaheinimese voodi, laud, öökapid ja suured riidekapid.

VAADE MEIE AKNAST

Antonello on ühes toas üksi ja perluigi (või kuidas iganes ta nime ka ei kurjutata) ning simona jagavad kolmandat tuba.

On köök nõudega, mikroka ja rösteriga.

LIIS PESEB NÕUSID

On vannituba pesumasina ja vanniga ja vets on ka seal. Elutuba on teleka ja diivani ja tugitoolide ja laua ja diivanilauaga. Aga kõige parem osa on ikkagi suuuuur rõdu. Päike paistab päeval sinna, niiet saab päevitada. Seal on lamamistoolid ja lauad ja kõik. Vääääga bueno! Grill oli vist ka.

Meie piso on seitsmendal korrusel e viimasel. Seepärast ongi meil selline luks rõdu. Vasakule jääb vaade sadamale ja paremale jääb linn. Ja suure rahvuse esindajad (nagu me neid avega kutsuma, et saaksime neist kõva häälega rääkida;) on väga toredad. Üldse mitte sellised lakutud ja õlised nagu siin vist juba mainitud ka korra on.
Vot sellise piso saime endale läbi suure suerte. Parim on muidugi see, et täna lõunal saatis prantslane meie nö eelmisest korterist sõnumi, et jah, kolige homme siis sisse. Nojah eksole, võttis kohe sõnatuks. Ütlesime neile ära ja oleme vähemalt praegu siin, eks paistab, kas kolm tuba jääb viiele liiga vaikseks või ei. Loodetavasti mitte, sest koht on väga hea ranna lähedal ja teised tuttavad erasmuslased elavad ka enamuses siinkandis.

Õhtul on esimene ametlik erasmuslaste pidu. Ja homme matk mägedesse. Antud sündmuste üksteisele järgnevus võtab küll kukalt sügama, sest peo lõpuks on märgitud kell neli ja matk (jalgsi?!) mägedesse juba kell 13.

Suhtlemine on veits keeruline siin aint. Suure rahvuse esindajad ei räägi eriti inglise keelt ja räägivad kohalikku keelt märksa paremini kui meie. Niiet süvafilosoofilisi arutelusid ei toimu. Ja naljaviskamine on ka keeruline, millest on kõige rohkem kahju vist, sest omavahel nad naljatavad ikka ohtralt. Pluss asjal on see, et oleme sunnitud rääkima hispaania keeles. Üle kivide ja kändude ja sõnaraamatu ning inglise keele abiga, aga siiski. Loodetavasti on juuniks keel kui mitte päris suus, siis märksa parem küll kui praegu. Aga iga päevaga läheme tegelikult järjest osavamaks. Poes saame juba hakkama ja bocadillosid (pikad kahe saiaga võileiva moodi asjad) oskame ka tellida. Klienditeenindus on siin hoopis omaette nähtus. Ükskõik kus ka ei ole, inimesed on nii energiat täis ja vitaalsed nagu voolaks neil soontes vere asemel espresso. Ja kunagi ei jäeta ühegi kliendiga uudiseid vahetamast. Või kui meiesuguste turistidega uudiseid vahetada ei saa, siis tehakse lihtsalt nalja. Füüsilist nalja, sest suulist me ju ei mõista. Todavia no!

ESIMENE ÕHTUSÖÖK

me VIST leidsime endale piso e korteri. seesama, mida mateoga vaatamas käisime. saame avega kenasti tuba jagada, siis tuleb hind ka suht soodne - max 150 euri kuus maksud kaasa arvatud. miks VIST? sest ei saa ju enne kindlalt midagi väita, kui kodinad ei ole sissse kolitud. meie tuba vabaneb 15. niiet öö oleme kodutud...või oli see kaks ööd...aga ehk saame hostelisse jääda, kui mõni oma toast loobub. ja kui ei, siis on siin eestlasi, kes meile paariks ööks ikka peavarju annaks...vast.

täna saime ka esimest korda randa. kõik oli tore ja kena, mahe tuuleke puhus ja nii. aga siis läks tuuleke päris suureks ja külmaks, et u pooleteise tunni pärast pidime ära tulema.

eile käisime kahe hosteli rahvaga õhtustamas. meie alcaranaverase omad ja kaks sammu edasi asuva fallowsi inimesed. üks soomlane ja sakslane, kaks eestlast ja üks ameeriklane ja ÜHEKSA itaallast. neid on siin jube palju. aga õnneks on nad kõik normaalsed, keegi ei ole neist selline kleepuv nagu turistid eestis. peale söömist suundusid osad hostelisse, sest olid eelmisest õhtust väsinud. teised läksime aga edasi. jalutasime mööda las canterase randa, mis on siin põhirand. lained olid juba päeval võimsad, kui seal töllasime, aga pimedas oli hoopis teisiti. kõik oli must ainult valged laineharjad olid näha. ja kui ma ütlen suured, siis ma mõtlen SUURED!
ja velkaming viik algas ka täna. info tunnike peahoones, süü anti ja kodutud asusid kortereid otsima. kell 12 pidi teoreetiliselt olema transport ka tagasi, aga seda muidugi ei olnud, niiet tulime omal käel bussiga. sinna saime siiski organiseeritud transpordiga. buss läks mingi ringiga, et nägime ka rohkem las palmast, kui oma ümbrus siin. sõitsime ülesmäge niiet ühel hetkel lõi kõrvad lukku nagu lennukis:D

meie hostelis peatub usa tüdruk, kellest enne on juttu olnud. ta ei ole erasmuslane ainsana meie seltskonnas. ja kuidas ta võib rääkida. eile õhtul ta rääkis mulle u minutiga ära kogu raamatu sisu, niiet mul ei olnud pärast aimugi, millest raamat oli. kui ta ei räägi, siis ta laulab olematus keeles. eile oli viisiks daledaledale-daledaledale. leidsime ühe palmi alt ostukäru, kuhu jennifer kohe sisse kargas ja mateo teda siis kärutas. täitsa kahju, kõik tegelikult naersid ta üle ilma et ta ise sellest aru oleks saanud. tegelikult on ta tore tsikk, sõbralik ja kõik, aga nagu ave ütles "ma ei räägi kuu jooksul ka niii palju!".

kuna praeguste inimeste seas oleme ainsad eestlased ja keegi meie keelt ei mõista, siis saame segamatult kõva häälega rääkida, mida sülg suhu toob. väga veider.

Läheme täna esimest korda randa päevitama :)

külmal kivitrepil neerudest lahti saamas jälle. tegelikult oleme siin istudes pea terve hosteliga tuttavaks saanud juba:D palju erasmuslasi, mis on kasulik, et koos nt kodu otsida. täna lähemegi kahte kohta vaatama millalgi. ühe saime mateo kaudu ja teise antonella. mõlemad on itaalia poisid, kellega siinsamas trepil tuttavaks saime:D
eile nägime ka ära las palmase ööelu. praegu on see siis carnaval. käisime matega transvestiite kaemas. karneval paistabki siin seisnevat selles, et mehed riietuvad naisteks. üks härra oli eriti sensuaalne :D selline kõhukas onu, nägu maalingutega kaetud, seljas nahktagi ja miniseelik...ka nahast ja taga tolknes saba. selliseid nägi igal sammul. hiljem istusime restorante nuevo rios koos kahe norra kutiga, tüdruk portugalist ja uus-meremaalt ja usa-st. sai tantsu ja tralli kohe mehe moodi!
eile saabusid ka teised eestlased, veel üks kärt ja tuuli. kohaliku kärdi abiga käisime international officis pabereid ajamas ja pärast ka kortereid vaatamas. käisime vist kahes, mis kõik oli leitud kuidagi kärdi tuttavatuttavasõbra kaudu. varaseim vabanemine oleks alles 18. niiet veits oleme ikka kodutud kuskil palmi all vist. aga korterid on siin jube kenad. isegi nö peldikud oleks eestis väga ok. igalpool suured kiviplaadid põrandal (mis teeb küll olemise veits jahedaks). kärdita eile oleksime ikka väga hädas olnud.
aga randa ei olegi saanud. eile ja täna on suht pilvine ning endiselt on suht jahe tuul. paistab, et kohalikke ajab selline ilm segadusse. mõni kõnnib tänaval lühikestes pükstes ja t-särgis ja samas tuleb vastu proua paksude sukkpükste, saabaste ja sulejopega. see viimane tundub siiski rohkem moe pärast olevat, sest pilvedest ja tuulest hoolimata on praegu väljas 21 kraadi sooja.

aga nüüd pöidlad pihku, et korteri leiaksime. mateo variant on rannast 50 meetrit ja kui avega tuba jagame, siis tuleks üür ka suht soodne.

muide, niikui siia jõudsime läks blogger hispaaniakeelseks:D

Päike paistab. Lõuna ajal oli 28 kraadi sooja. Esimese päikesepõletuse saime ka. Oleme Liisuga parajalt punased. Loodame, et homseks pruunid :)

Esimesed kaardid said ka posti pandud. Kaardid maksavad 0.20€ ja 0,80€ vahel, margid 0,58€. Postkastid on siin kollased ja rohelised. Kollased asuvad meie kodust (hostelist) kaugel, roheline aga lähedal. Kuna rohelise postkasti peale on kirjutatud midagi sellist, millest me aru ei saa, siis peame oma kirjad kollasesse kasti viima. Siin on palju asju, millest me hästi aru ei saa. Aga kuna Liisul on sõnastik kaasas, siis tõlgime nii palju kui võimalik. Täna tõlkisime näiteks supipakendite etikette, et teada, mida me sööme.
Inimesed on siin jube sõbralikud - naeratavad ja teretavad :)
Abivalmid on nad ka. Otsisime parajasti kaaardilt turismiinfopunkti, kui daam teisel pool tänavat hakkas meie poole liikuma. Uuris siis, et mida me otsime ja hakkas seletama, kuidas seda leida.

Vaade meie rõdult















Leid Santa Catarina pargist. Saab koju, kui igatsus tuleb :)

Meie tuba

Siia küll kukkuda ei taha :P

buenos dias

las palmases. istun praegu hosteli koridoris külmal trepil. idee järgi peaks ka tubades wifi olema, aga vähemalt meie tuppa see ei küündi. ka mitte kõrval olevate prantslaste tuppa, aga nemad saavad vähemalt oma ukse juures seda nautida. ja mina külmetan siin neere.
esimene mulje linnast, kui me ei olnud veel maandunudki oli, et see on selline hall ja...no kole ühesõnaga. praegu on mulje hoopis teine. linn on u tallinna suurune, aga seda muljet ei jäta küll. tänavad on kitsad ja toa rõdult paistab vähemalt pool linna kätte, sest kulgeb ta ju ülesmäge. ja toal on rõdu, kus seistes avaneb kena vaade otse rannale, sadamale, OOKEANILE!
muide, kuss! aga natuke nagu koduigatsus on. eriti kui vaadata telekat ja mitte muhvigi aru ei saa, millest jutt käib. aga täna teretasin juba hispaanlast, niiet keel ehk hakkab ka millalgi ilmet võtma. ja kui vaadata seebikaid, kus majadel ei ole seinu või aknaid ja on värvilised, siis just nii ongi. eile siia tulles oli ausalt öeldes tunne nagu oleks siin elu aeg olnud, hostel on kodune ainult öösel hakkas mingil hetkel külm magades.
aaa, ja kujuta ette, et iga pärna tartus asendab palm:D

Paranähtused Berliinis (meie jaoks imelikud, uued, kahtlased, toredad asjad)

rongid on kahekordsed
foorituli ei vilgu enne seda kui ta värvust muudab, vaid läheb kohe punaseks või roheliseks
inimesed on jube sõbralikud ja heatahtlikud
sooja toitu kaasavõtmiseks (nagu meil Kaubamajas või Comarketis) siin pole
Klubi Sunset on olemas ka Berliinis
3 asotsiaali kõigest (meie nägime 2 tänaval ja siis üks küsis raha, andsime ka)
hulkuvaid loomi 0
osadel poodidel puudub üks sein
hosteli kraanivesi on joogikõlbulik
on olemas bussid suurema numbriga kui 32
tänaval seistes tunned, kuidas metroo sinu jalge alt läbi sõidab (tänav váriseb)
tänavad on puhtad
ainult ühte toidupoodi nägime
jube palju on kiirsöögikohti (pitsad, burgerid, igasugu täidisega saiad)
paljud inimesed teevad, kus Eesti asub (ainult see onu, kellele raha andsime, ei teadnud)
itaallased arvasid, et Eesti riigikeeleks on vene keel :S
palju erinevate rasside esindajaid
kui kogemata punase fooritulega üle tee lähed, siis ei aeta sind alla, ja signaali ka ei lasta
palju jalgrattureid
poed pannakse vara kinni (kusagil 7,8 ajal)
ühistransport on puhas ja korralik
kiirabi number on 112 :)

erinevat sorti prügi jaoks on erinevad prügikastid

Loomaaiast ka natuke…

Kõik algas nii, et Liis nägi esmaspäeva õhtul aknast vaadet imetledes seinalt suure kaelkirjaku pilti, mille alla oli kirjutatud Zoo. Siis otsustasimegi, et loomaaeda peaks kindlasti minema. Voldik ütleb, et see Berliini loomaaed (rajati 1884. aastal) on kõige liigirikkam loomaaed maailmas – loodusparadiis. Sinna teel, kohtasime Hjon – Huad ja võtsime tema ka kaasa. Pilet (loomaaed + akvaarium) maksab 16,50€, õpilastele 13€. Hiiglama suur, uhke ja võimas. Tallinna loomaaiaga ei anna kuidagi võrrelda, kuigi peasissepääs on Tallinna loomaaial ilusam. Kuna ilm oli jube külm, siis püüdsime võimalikult kiiresti akvaariumisse jõuda. Enamuse päevast veetsimegi akvaariumis. Akvaariumil oli kolm korrust, mis olid jagatud kalade ja muude vee-elukate, roomajate ning putukate ja konnade vahel.

Tegelikult ei ole aimugi, kui palju me läbi suutsime käia ja kui palju jäi veel nägemata. Kõik oli kuidagi risti-rästi ja see ajas segadusse. Loomi sai vaadata iga kandi pealt. Lõvi väljas ei olnud, siis jalutasid majja ja nägid lõvi ikka. Mõne looma puhul see muidugi ei aidanud. Nt pandast nägime nii siit kui sealtpoolt ainult selga. Majakeste rohkus loomade juures ei olnud täna ainult hea nende vaatlemiseks vaid suurepärane vahend, et mitte oma peed otsast külmetada. Külm oli! Meie lõuna-korea sõbra imestus tekitas imestus. Nägi ta esimest korda ju jääkaru ja ninasarvikut ja nii. Neil pidid olema seal hoopis teistsugused loomad. Isegi lehmad pidid teist nagu olema.
Akvaarium oli mu meelest ikka kõige lahedam. Sai näha nt elusast peast tegutsevat ahvenat (tavaliselt näeb ta pannil ju suht ilmetu välja, eks).
Muide, pakuti loomaaia kohvikus (võibolla on see Saksamaal üldiselt tavaline) söögiks pikka viinerit saiakesega. Nägi see välja selline, et täitsa tavaline sai ja täitsa tavaline pikk viiner lebasid taldrikul kõrvuti ja sina siis tee nendega mis tahad. Isiklik taktika nägi ette saia ja viineri vaheldumisi närimist, siis tekkis hetkeks isegi viineripiruka mekk suhu. 0.3 l õunamahla võtsin ka ja maksma läks see lõbu 4.80 euri. Arvestades, et pärast saime 2.99 eest paksu rasvase pitsalõigu ja poolese coca-cola kompani joogi, siis…nojah.

Inimesed on siin ka

Toas on kuus nari. Hetkel jagame tuba nelja inglise tüdrukuga…või no vähemalt inglise keelt nad räägivad, aga neid näeme ainult siis, kui nad on end üles mukkimas ja suunduvad öhe. Siis on veel Iiri noormees, kutt Hispaaniast, kes õpib muidu Prantsusmaal ja Kanada kutt, kes õpib praegu Moskvas. Eile õhtul täitsid me 511. tuba eesti, inglise, vene, prantsuse, hispaania keeled. Saksa keelt nagu keegi ei osanudki. Kuigi Iiri kutt on siin, et otsida tööd mõnes iiri pubis. Vastavalt sellele, kellel parajasti midagi öelda oli, see keel ka kõvemini kajas. Tore rahvusvaheline oli olla ja tõdeda, hispaania keelt ikka tegelikult ei oska küll ja hispaanlase jutt, et kanaaridel räägitakse tegelikult halba spaaniat, eriti kindlustunnet ei sisestanud…
Elu on täis imelikke kokkusattumusi eks? Novot. Aga mida öelda selle kohta, kui tuled Tallinnast Berliini ja samal lennul on ka üks “hiinlane”. No tegelikult oli neid muidugi pool lennukit täis. Siis satub see sama “hiina” tüdruk hätta rongijaamas, sest ta ei leia seda sama rongi, kuhu endalgi asja. Tema peatuses jäetakse korralikult hüvasti ja siis järgmisel päeval kohtad teda teed ületades üpris suures Berliinis. Ja tema hostel on ju hoopis kaugemal. Siis muidugi veetsime koos toredalt loomaaias aega. Tore nimi oli tal ka – Hjon-Hua. Vot selline asi meiega siin juhtus. Tuli välja muidugi, et hiinalne ei ole hiinlane vaid Lõuna-Koreast, kes reisib Euroopas ringi. Elu on vahel nii kummaline, et tibu-tagi tuleb turjale.
Toredad inimesed on ka itaallased, kes sind keset tänavat ära röövivad. Ses mõttes, et haaravadki sust lihtsalt kinni, kisavad et mamma mia ja bella ja ei lase lahti enne, kui lähed nendega kohvile. Jaaa, selliseid nägime ka. No olid tõesti nagu tatt. Teetassi taga saime neile ikka selgeks teha, et ei, me ei tule teiega teie korterisse telekat vaatama. Jah, telekat nad kutsusidki meid vaatama, kas pole mitte armas :D hmmm…sakslastega nagu lähemalt kokku ei olegi puutunud…EI! Siiski. Täna hostelis kohvikus kui Ave jõi mahla ja mina luristasin kohvi, hakkas meiega vene keeles (!) rääkima üks vanem…et mitte öelda vana mees. Ei saanudki aru, mida ta tahtis. Võibolla tundus talle eemalt kuulates, et räägime vene keelt. Läksime lahku kaasas tema kindel soov meile abi pakkuda, kui peaksime hätta jääma ning lootuses, et me siiski õhtul hostelis ei kohtu nagu ta soovis. Tema oli sakslane. Teine sakslane on vastuvõtus. Sven:D totaalselt tuim tükk. Teda nagu üldse ei huvita, et keegi leti ees alandlikult tema tähelepanu soovib. Siis veel “mitte esimeses kainuses” saksa daam ja tema sõbrad. Ja siis vanapaar ka – nende käest küsisime teed lähima toidupoeni.

Esimene lend kosmosesse…või berliiniJ

Jube närv. Jube närv! Liisul. Ave oli endiselt rõõmus ja ootusärev. Liisul käed higistasid. Jube mõnus oli, kui lennuk õhku tõusma hakkas, vähemalt mulle (Avele) meeldis see jubedalt. Samal ajal jooksis Liisul aju kõrvadest välja, vähemalt tunne oli tal küll selline. Mina muudkui ütlesin, et “Liisu, vaata! Oh, kui äge! Vaata, vaata!” :D Siis paar pilti pilvedest ja niisama aknast välja vahtimist ja kogu uudsus oligi kadnud. Igav hakkas. Ainult siis oli põnev, kui lennuk vahepeal keeras või pööras ja natuke raputas ka. Jube peavalu oli kogu lennu vältel ja iga neelatusega läksid kõrvad lukku või siis lukust lahti.
Oleme päris kindlad, et stjuuradid ( ei mäleta, mis nende meeste nimed olid) ihaldasid üksteist :P. Tita nuttis pidevalt ja jube kuum oli, õhku polnud. Kui Berliini nägema hakkasime, siis oli juba parem tunne. Juhhuuu, lõpuks ometi maa. Ega me eriti ei kartnud ju, aga lihtsalt oleks natuke õhku tahtnud. Berliinist nii palju, et aknast vaadates, oli kõik hästi roheline ja mõnus. Lennukist väljudes tibutas vihma ja jube külm oli. Midagi sarnast nagu Eestis, ainult, et ilma lumeta.
No ja siis veel muidugi seiklused S-Bahniga (ehk siis rongijaamaga). Kadre tegi meile küll ilusa seletuse, aga no ega meie ju sellega ikkagi hakkama ei saanud. Alguses otsisime natuke ise ja kui lootuse kaotasime, siis küsisime abi. Abi saime mitte esimeses kainuses (Liisu väljend) saksa daamilt. Õigemini tema abikaasa (vist) käis ja otsis õiget rongi ja perrooni. Ega meie ainukesed abivajajad polnud, üks Itaalia paarike küsis meie käest abi ja siis keegi veel. Ja siis saime tuttavaks tüdrukuga Lõuna-Koreast, tema ka ei suutnud seal S-Bahnis asjanduses kuidagi orienteeruda. Ja siis see “mitte esimeses kainuses” daam aitas temal ka õige peatuse leida (loodetavasti J). Rongid on siin kahekordsed. Kadre soovitas meil kindlasti aknaalused kohad võtta, et saaks vaateid nautida, aga kahjuks oli juba nii pime, et nägime ainult linna tulesid. Ja ausalt, ega me eriti ei viitsinud vaadata ka, sest külm oli ja kõht oli ka jube tühi. Kui lõpuks rongist maha saime, siis hakkasime hostelit otsima, oleme muide praegu A&O hostelis Zoogarteni peatuse juures. Liis just praegu avastas aknast välja vaadates, et kusagil lähedal on loomaaed, et siis homme on plaan seda uudistama minna. Muide, me elame 5. korrusel. Saksa keelt me ei oska, ja kuna lifti uksel oli bla bla bla nicht benuzten, siis arvasime, et äkki ei tohi sellega sõita. Ja siis tassisimegi oma rasked kompsud ise 5. korrusele. Kuna kõht oli jube tühi, siis otsustasime kiiremas korras midagi süüa leida ja jõudsime McDonaldsisse. Teate, sellel polnud uksi, isegi seina polnud, lihtsalt astusid sisse, võtsid toidu ja siis kusagil taga otsas oli paar lauda. Liis räägib praegu, et tal on kummaline tunne siin olla J ja mõelda, et 4 kuud ei saa nüüd koju….emmmmmeeeeee. Natuke vaatasime õhtust Berliini ka, ikka päris suur ja hirmuäratav linn on (pimedas vähemalt). Hostel ise on korralik ainult administrator oli veits imelik, aga muidu on siiani kõik korras J. Peale selle, et pudel tavalist Eviani vett maksab 30 krooni :S

Lennujaamas vol2

Lennujaamas - hirmul on suured silmad :D

lennujaamas. eelmine postitus ei loe, praegu olen ma juba päris närvis. ave ei ole, tema on rõõmus ja äürevil. mina olen nagu...kurb veits isegi. aga pole hullu, berliin on kindlasti tore.
AVE ei piiksunud. Liisu piiksus. pidi eemaldama endalt püksirihma, jalatsid, jaki ja siis närvilised tädid-onud tegid kindlaks ega ma terrorist ei ole. ei olnud. toit on siin kallis, aga ühe lohutava piparmündi tee saab ikka lubada, sest lennukis ju ikka on vetsud?! vot nii, berliinis näeme:)

tahanks juba lennnataaaa

Viimasel ajal on mind vaevanud sellised eksistentsiaalsed küsimused. Kas voodipesu kaasavõtmine on hea mõte? Aga kööginõude? Kui palju käterätte, jalanõusid?? Ja et ma ei unustaks mõnd kaustikut ja kirjapulka kotti panemast, sest läheme ju sinna ikkagi kooli;) Asi ei ole siiski täiesti lootusetu. Olen suutnud hankida kuivsampooni ja -deodorandi. Kui nüüd mõtleks välja viisi, kuidas ripsmetušš pulbriks muuta, oleks lennukisse pääsemine juba nohu.Ja ärge küsige kogu aeg, kas ma kardan või ega mul kahju ei ole. EI! Päike, vesi ja vähegi soojem õhk kui siin...Ave, kas sina kardad?