pühapäev, 18. veebruar 2007

Arucas, Teror, Agaete, Galdar (16.02)

8.30 bussisõit Arehucase rummitehasesse. Aga nagu siin kombeks jäi buss hiljaks, tervelt tund aega, aga keegi ei hoolinud sellest, sest siin on hilinemine tavaline asi. Kell 10 jõudsime rummitehasesse, kus tegime väikese ekskursiooni. Hiljem saime ka erinevaid rummisorte proovida. Kuna õues oli külm ja pilvine, siis väike rumm tegi seest soojaks. Meie maitsesime Liisuga kahte sorti rummi, hmm, igatahes meile eriti ei meeldinud. Aga mõned erasmuslased nautisid tasuta jooki täiel rinnal ;).

Hommikul kell 10:00 - JOOME
Peale seda suundusime Arucase kirikusse. Alguses joodavad täis ja siis saadavad kirikusse :P. Kiriku külastus koosnes sellest, et seisime kiriku ees pargis ja jutustasime niisama.

Edasi läks sõit Terori. Sinna teel hakkas vihma sadama ja bussist välja ei tahtnud keegi enam minna. Programmis oli kirjas, et külastame kirikut ja vanalinna, kuid vanalinna me ei jõudnud, või vähemalt aru küll ei saanud, et seal oleksime käinud. Külastasime ka Virgen del Pino kirikut. See on üks tähtsamaid kirikuid Gran Canarial. Väljast vaadates polnud midagi erilist, aga seest oli küll ilus, Eesti kirikutest täiesti erinev. Akendel vitraažid, palju kulda ja karda, hõbedat ka, igasugu kujukesi. Hästi toretsev ja sätendav. (Liis: selles kirikus oli au kohtuda ühe friiki ingliga, kelle silmad sind jälitasid. Seisad nurgas ja näed, kuidas ta sind vaatab. Seisad teises nurgas, aga ikka vaatab. Arvasin juba, et mingi püha paiste on minu peale langenud, aga tegelikult tal silmad vaatasid erinevatesse suundatesse, mis paistis, nagu ta silmad jälgiksid sind)

FRIIKI INGEL
Peale kiriku külastust võtsime suuna Agaetesse, et “Casa Romanticas” lõunat süüa. Koht asus mägedes ja vaated olid võrratud, pilte sai päris palju tehtud. “Casa Romatica” hõlmab endas pisikest botaanikaaeda, etnograafia muuseumi ning restorani. Enne lõunasööki tegime jalutuskäigu botaanikaaias ja muuseumis.



Botaanika aias oli loomi ka, näiteks kaks lehma (sellised nagu Eestis, aga kõrvanumbrid on oranžid, mitte kollased), paar siga ja hunnik igasugu linde. Kõige toredama oli papagoi, kes oskas öelda Halloo!, Hola! ja paari sõna veel. Itaalia poisid õpetasid talle paar roppu sõna, mida ta paaril korral ka kordas.

Agaete on kuulus selle poolest, et siin kasvatatakse kohvi ning kohalikud on selle üle väga uhked. Muuseumis oli võimalik näha ka, kuidas kohvi tootmine käib ning kuidas kohviube röstitakse.

Restoran oli väga mõnus, igal laual oli pudel veini, vett ja limonaadi. Pudel veini oli mõeldud neljale inimesele. Eelroaks olid praetud saiad küüslaugu ja maitseainetega. Muy Bien! Siis saime mingisugust püreesuppi, meile Liisuga tundus, et see oli tehtud kalast, aga saksa poiss oskas öelda, et see on vist kõrvitsast tehtud. Igatahes nägi supp välja roheline ja maitses imelikult. Mulle eriti ei meeldinud, aga kuna kõht oli tühi, siis sõime ikka kõik ära. Praeks oli riis koos lihakastmega. Olime suht pettunud, sest toit tundus olevat selline nagu Eestis – riis ja guljašš. Siis hakkas üks mees (arvatavasti koha omanik) iga laua juures käima ja küsima, et kuidas maitseb. Ja siis ta seletas, et sööme sisalikul fileed. Alguses ei saanud me aru, et mida ta mõtleb, siis seletas, et lizard ja ajas käed laiali ja näitas et nii suur. Üllatus oli suuuuur. Tuuli ehmus selle peale nii ära, et ei söönud enam. Aga õnneks suutsime teda veenda, et asi pole nii hull.
Tuuli ei tahtnud uskuda, et ta sisalikul liha sööb ja arvas, et omanik valetab. Siis aga tõi onu kusagilt seina pealt ühe geko moodi looma kuju ja hakkas seletama, et sööme selle looma fileed ja ega ta seda ainult meile ei seletanud, vaid teistele laudadele ka. Küsis veel meie käest ka, et kuidas on lizard eesti keeles. Aga liha oli maitsev, selline kanaliha moodi. Magustoiduks saime värsketest banaanidest ja grenadinidest käsitsi valmistatud jäätist. Jäätise peal oli vahukoor ka, selline pudelist lasted ja jubedalt vastikud maitsega. Nämmma! (jäätise osa). Onu tuli ja seletas jälle, mida me sööme ja siis Tuulile ütles, et vahukoor on tegelikult sisalikul kreem (crema de sisalik).

Peale lõunasööki sõitsime Galdari “Jumala sõrme” vaatama, aga seda polnud enam seal, sest tugeva tuulega oli see ära murdnunud. Nii et jalutasime lihtsalt mööda mereranda ja vaatsime laineid. Peale seda alustasime sõitu koju. Kui pärast kodus rääkisime, et mis päevast meelde jäi, siis polnud eriti midagi meenutada, aga muidugi rummitehas oli meeles.

Muide, terve päeva vältel oli eesti keel väga populaarne. Kärdil ja Tuulil oli paar eestikeelset raamatut kaasas. Renaud (eesti keeles Reno) püüdis kõigest hingest neid raamatuid lugeda – kõvasti ja valesti, nalja nabani.

Kommentaare ei ole: