pühapäev, 18. veebruar 2007

Erasmuslaste esimesest peost ja mägedest

Peost nii palju, et igavene jura oli. Rahvast oli jube palju – liikuda ja tantsida ei saanud, õhku ka polnud. Juuuubeee. Aga vähemalt sai tasuta tervitusjoogi.

Täna (15.02), sõitsime mägedesse. Teed on mägedes imekitsad, aga samas kahesuunalised. Auto- ja bussijuhid on igatahes väga osavad. Meie bussijuht suutis korraga rääkida telefoniga, vahetada käiku, rooli hoida ja signaali lasta. Vot oli alles mees :P. Igatahes, kurvid on siin umbes 90 kraadised ja enne igat kurvi lasi bussijuht signaali, et autojuhid kuuleksid ja teaksid, et me tuleme. Paar korda ma ehmusin ka, sest vahepeal oli tunne, et sõidame teelt välja või siis vastutulevale autole otsa. Horrible! Sõitsime umbes 1000m kõrgusele merepinnast ja sellepärast läksid mul kõrvad lukku ja süda oli jube paha sellest kurvilisest teest (õnneks mitte ainult mul, vaid Liisul ja Koljal (sakslane, aga jube naljakas nimi) ka. Otse nagu eriti ei saanud sõita, sest iga kurvi taga oli kurv. Vaated olid aga võrratud. Super!

Kui bussist välja saime, siis hakkas palju parem. Matk oli 7 km pikkune ja eesmärgiks oli jõuda Roque Nublo juurde. See on Kanaari saarte üks kõrgematest kohtadest ja seal asub ka saare keskpunkt (selline valge, aerosooliga tehtud S täht tähistas seda kohta). Üldse on Kanaari saarte kõige kõrgem koht umbes 1920 m kõrge. Mäe otsas oli tuuuuuuuline ja päris külm, kuigi õhutemperatuur oli umbes 26 kraadi. Igatahes, tuul tõmbas meid päris läbi, ja kui arvestada sellega, et ma juba enne mägedesse minekut natuke haige olin, siis ei tea mis minust homseks saab. Aga Liis ütles selle peale, et mul on elukindlustus olemas, et vähemalt laip saadetakse koju :P.
ROQUE NUBLO. Selle suure kivi juurde olimegi teel.



Retk oli karm, aga muljed on suurepärased. Meie Liisuga korjasime muidugi igasugu asju kaasa (käbid, laava, männiokkad). Üks tüdruk Floridast küsis sellepeale, et miks te neid korjate, milleks neid vaja on. Me ei osanud alguses nagu midagi öelda, meile on see tavaline, et looduslapsed igasugu asju kaasa korjavad. Aga noh, siis ütlesime, et lihtsalt huvist korjame. Aga tüdrukule ei jõudnud see vist hästi kohale.

Kui alguses bussiga mägedesse sõitsime, siis oli bussis suur lärm, aga tagasi tulles oli bussis vaikus. Enamus rahvast magas, nii väsitav oli. Koju jõudes olid kõhud jube tühjad, sest sõime 12 ajal, aga tagasi jõudes oli kell juba 19.00. Pierluigi tegi jälle süüa. Nii mõnus, kui ise ei pea kokkama. Elukoha suhtes päris kindlustunnet veel pole, aga eks see varsti selgub. Aa ja see veel ka, et Simona jutu järgi olen mina tuli ja Liis on süda (sodiaagimärkide järgi) ja me sobime kokku juhhuuu. ;)

Kommentaare ei ole: