pühapäev, 18. veebruar 2007

Uues kodus ...

vähemalt praegu on see me kodu. See korter, millest ennist juttu oli…no ütleme nii, et sellega oli kerge arusaamatus. Ave helistas eile ja sai nende vigasest inglise keelest aru, et nad otsivad inimesi ikka. Meie olime aru saanud, et meie kolimegi sinna. Aga uudis konkurentidest viis meid päris endast välja. Kurtsime oma muret ka simonale, itaalia tüdrukule, kellega hostelis tuttavaks saime. Ja ta pakkus välja, et võime nende juurde kolida. Ta tahabki teisi tüdrukuid ka korterisse ja siis tuleb odavam ka. See kõik oli u 24 tundi tagasi. Ja siin me nüüd oleme.
Jagame avega tuba, kus on kaheinimese voodi, laud, öökapid ja suured riidekapid.

VAADE MEIE AKNAST

Antonello on ühes toas üksi ja perluigi (või kuidas iganes ta nime ka ei kurjutata) ning simona jagavad kolmandat tuba.

On köök nõudega, mikroka ja rösteriga.
LIIS PESEB NÕUSID

On vannituba pesumasina ja vanniga ja vets on ka seal. Elutuba on teleka ja diivani ja tugitoolide ja laua ja diivanilauaga. Aga kõige parem osa on ikkagi suuuuur rõdu. Päike paistab päeval sinna, niiet saab päevitada. Seal on lamamistoolid ja lauad ja kõik. Vääääga bueno! Grill oli vist ka.


Meie piso on seitsmendal korrusel e viimasel. Seepärast ongi meil selline luks rõdu. Vasakule jääb vaade sadamale ja paremale jääb linn. Ja suure rahvuse esindajad (nagu me neid avega kutsuma, et saaksime neist kõva häälega rääkida;) on väga toredad. Üldse mitte sellised lakutud ja õlised nagu siin vist juba mainitud ka korra on.
Vot sellise piso saime endale läbi suure suerte. Parim on muidugi see, et täna lõunal saatis prantslane meie nö eelmisest korterist sõnumi, et jah, kolige homme siis sisse. Nojah eksole, võttis kohe sõnatuks. Ütlesime neile ära ja oleme vähemalt praegu siin, eks paistab, kas kolm tuba jääb viiele liiga vaikseks või ei. Loodetavasti mitte, sest koht on väga hea ranna lähedal ja teised tuttavad erasmuslased elavad ka enamuses siinkandis.

Õhtul on esimene ametlik erasmuslaste pidu. Ja homme matk mägedesse. Antud sündmuste üksteisele järgnevus võtab küll kukalt sügama, sest peo lõpuks on märgitud kell neli ja matk (jalgsi?!) mägedesse juba kell 13.

Suhtlemine on veits keeruline siin aint. Suure rahvuse esindajad ei räägi eriti inglise keelt ja räägivad kohalikku keelt märksa paremini kui meie. Niiet süvafilosoofilisi arutelusid ei toimu. Ja naljaviskamine on ka keeruline, millest on kõige rohkem kahju vist, sest omavahel nad naljatavad ikka ohtralt. Pluss asjal on see, et oleme sunnitud rääkima hispaania keeles. Üle kivide ja kändude ja sõnaraamatu ning inglise keele abiga, aga siiski. Loodetavasti on juuniks keel kui mitte päris suus, siis märksa parem küll kui praegu. Aga iga päevaga läheme tegelikult järjest osavamaks. Poes saame juba hakkama ja bocadillosid (pikad kahe saiaga võileiva moodi asjad) oskame ka tellida. Klienditeenindus on siin hoopis omaette nähtus. Ükskõik kus ka ei ole, inimesed on nii energiat täis ja vitaalsed nagu voolaks neil soontes vere asemel espresso. Ja kunagi ei jäeta ühegi kliendiga uudiseid vahetamast. Või kui meiesuguste turistidega uudiseid vahetada ei saa, siis tehakse lihtsalt nalja. Füüsilist nalja, sest suulist me ju ei mõista. Todavia no!

ESIMENE ÕHTUSÖÖK

2 kommentaari:

Tulla ütles ...

Väga seff rõdu teil ikka, kuna soolaleivakas on? :)

Ave ütles ...

Võibolla pühapäeval. Pierluigi teeb praegu kodus külaliste nimekirja. :P