Jube närv. Jube närv! Liisul. Ave oli endiselt rõõmus ja ootusärev. Liisul käed higistasid. Jube mõnus oli, kui lennuk õhku tõusma hakkas, vähemalt mulle (Avele) meeldis see jubedalt. Samal ajal jooksis Liisul aju kõrvadest välja, vähemalt tunne oli tal küll selline. Mina muudkui ütlesin, et “Liisu, vaata! Oh, kui äge! Vaata, vaata!” :D Siis paar pilti pilvedest ja niisama aknast välja vahtimist ja kogu uudsus oligi kadnud. Igav hakkas. Ainult siis oli põnev, kui lennuk vahepeal keeras või pööras ja natuke raputas ka. Jube peavalu oli kogu lennu vältel ja iga neelatusega läksid kõrvad lukku või siis lukust lahti.
Oleme päris kindlad, et stjuuradid ( ei mäleta, mis nende meeste nimed olid) ihaldasid üksteist :P. Tita nuttis pidevalt ja jube kuum oli, õhku polnud. Kui Berliini nägema hakkasime, siis oli juba parem tunne. Juhhuuu, lõpuks ometi maa. Ega me eriti ei kartnud ju, aga lihtsalt oleks natuke õhku tahtnud. Berliinist nii palju, et aknast vaadates, oli kõik hästi roheline ja mõnus. Lennukist väljudes tibutas vihma ja jube külm oli. Midagi sarnast nagu Eestis, ainult, et ilma lumeta.
No ja siis veel muidugi seiklused S-Bahniga (ehk siis rongijaamaga). Kadre tegi meile küll ilusa seletuse, aga no ega meie ju sellega ikkagi hakkama ei saanud. Alguses otsisime natuke ise ja kui lootuse kaotasime, siis küsisime abi. Abi saime mitte esimeses kainuses (Liisu väljend) saksa daamilt. Õigemini tema abikaasa (vist) käis ja otsis õiget rongi ja perrooni. Ega meie ainukesed abivajajad polnud, üks Itaalia paarike küsis meie käest abi ja siis keegi veel. Ja siis saime tuttavaks tüdrukuga Lõuna-Koreast, tema ka ei suutnud seal S-Bahnis asjanduses kuidagi orienteeruda. Ja siis see “mitte esimeses kainuses” daam aitas temal ka õige peatuse leida (loodetavasti J). Rongid on siin kahekordsed. Kadre soovitas meil kindlasti aknaalused kohad võtta, et saaks vaateid nautida, aga kahjuks oli juba nii pime, et nägime ainult linna tulesid. Ja ausalt, ega me eriti ei viitsinud vaadata ka, sest külm oli ja kõht oli ka jube tühi. Kui lõpuks rongist maha saime, siis hakkasime hostelit otsima, oleme muide praegu A&O hostelis Zoogarteni peatuse juures. Liis just praegu avastas aknast välja vaadates, et kusagil lähedal on loomaaed, et siis homme on plaan seda uudistama minna. Muide, me elame 5. korrusel. Saksa keelt me ei oska, ja kuna lifti uksel oli bla bla bla nicht benuzten, siis arvasime, et äkki ei tohi sellega sõita. Ja siis tassisimegi oma rasked kompsud ise 5. korrusele. Kuna kõht oli jube tühi, siis otsustasime kiiremas korras midagi süüa leida ja jõudsime McDonaldsisse. Teate, sellel polnud uksi, isegi seina polnud, lihtsalt astusid sisse, võtsid toidu ja siis kusagil taga otsas oli paar lauda. Liis räägib praegu, et tal on kummaline tunne siin olla J ja mõelda, et 4 kuud ei saa nüüd koju….emmmmmeeeeee. Natuke vaatasime õhtust Berliini ka, ikka päris suur ja hirmuäratav linn on (pimedas vähemalt). Hostel ise on korralik ainult administrator oli veits imelik, aga muidu on siiani kõik korras J. Peale selle, et pudel tavalist Eviani vett maksab 30 krooni :S
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar