Viera y Clavijo 27 hektarit hõlmav botaanikaaed on suurim omataoline kogu Hispaanias. Aed on pühendatud Kanaari saarte ainulaadsele endeemilisele taimestikule, muuhulgas leiab siit kaktuste kollektsiooni ja kanaari palmipuu (Phoenix canariensis), mis kasvab maailmas ainult Kanaari saartel (see sama, mille kohta õppejõud ütles, et seda kasvab kindlasti Eestis ka). Botaanikaaed asub 7 km kaugusel Las Palmase kesklinnast ehk siis kusagil Tafira kandis. Seda me teadsime, et ta sealkandis peab kusagil olema. Ja siis mitme küsimise peale lõpuks leidsimegi üles. Muidu oli tore, aga vihma sadas vahepeal ja siis väike väsimus oli ka peal, nii et ma ikka torisesin ja vedasin vahepeal jalgu järgi. Täitsa ime, et Piret mind välja kannatas, sest ma ise ju tahtsin sinna minna :D
Teisipäeval käisin Arquinequinis norrakatele head aega ütlemas. Ja kui hästi läheb, siis näeb neid kunagi minu lõpetamisel või kui ma rikkaks saan, siis saan neile siia külla tulla. 
Õhtul käisime Piretiga shoppamas. Otsisime bioloogia õpikuid ja lõpuks saime ka. Ja see raamatupood oli lausa super. Polegi kunagi sellist näinud ja müüjad olid väga väga sõbralikud :)
Siis öösel kella 2 ajal käisin veel viimast korda ujumas. Super äge kogemus ja vesi polnud ka üldse külm, aga tuul oli tugev.
Täna kõndisin ühel tänaval, Liis teab küll :). Hiperdino lähedal on natuke imelik tänav ja siis seal käisime.
Kuna täna on Dia Canaria, siis käisime Alfredo Krausi auditooriumi juures pidustusi ka vaatamas.
Ja siis nüüd läheme tunni aja pärast hiinakasse sööma. Selline pisike viimane õhtusöömaaeg :D
00:55 bussiga San Telmosse ja selat 1:30 lennujaama.
Varustus oli Yeray poolt. Tema töötab mingisuguses merega seotud kohas. Täpselt ei mäleta :). Igatahes meil oli kaks ballooni ja siis hunnik muid asju ka.
Yeray hirmutas meid alguses päris ära, et seda võib juhtuda ja seda ka ja seda ka veel ja hingama peab nii ja kui see juhtub siis tee seda jne. Natuke hirmutav oli ikka küll. Aga 
Siis pani oma oskused proovile Samu ja tema oli nagu tõeline kala, sai kohe kõigega hakkama.
Siis tuli Sami kord. Temal just kõige paremini ei läinud, aga noh natuke sai vees sulistada küll.
Ja siis lõpuks mina ka. Ja esimese korra kohta läks ikka päris hästi. Yeray ütles veel pärast, et ma olen natuke hull. Olin vees ja vee all kaume kui teised, külma ma ei kartnud ja sulistasin mõnuga.
Igatahes, mina olin päevaga väga rahul, kuigi lõpuks hakkas külm :). Aga igasugust kraami tõin ka põhjast üles ja võtsin kaasa.
Reedel (25.05) käisin Kaija, Anu ja Kärdiga natuke veel saart vaatamas. Aga kuna olin 2 viimase päeva jooksul ainult 4 tundi maganud, siis magasin ka enamuse aja autosõidust. Aga tore oli siiski. Sain veel hunniku kingitus osta :D. Ja ime on see, et ma ei teinud mitte ühtgi pilt. Aga õnneks teised tegid ja eks kunagi saab neid ka näha.
v: Anu, Kärt, mina, Piret
Liis ja Simone
v: Charlotta. mina, Antonello, Anu, Simona
Koristustiim: Kärt ja Simona
v: Sami (nüüd lühikeste juustega), Alex, Mikko
v: Piret, Sami, mina, Alex
Selles lennukis on õnnelikud inimesed.
Tegelikult oli kogu selle reisi eesmärgiks külastada saare kõige kõrgemat mäge - Pico de Las Nievest (1942m). Ja et sinna jõuda, sõitsime läbi ka Santa Brigidast, San Mateost ja Tejedast. Mäe tipule lähenedes hakkas loodus täielikult muutuma. Kõik oli palju rohelisem ja lopsakam, lilled õitsesid, palju puid ja muidugi PILVED. Just, me saime seekord päriselt pilve sees olla. Mikkol oli küll raske autot juhtida, sest nähtavus oli suht nullilähedane. Aga meile meeldis, minul oli koguaeg akne lahti ja käsi väljas, et saaks pilvedest viimast võtta :). Mäe tipp oli täielikult pilvede sees, nii et mingit vaadet saarele polnud ja tegelikult ei tea me seda ka, et kui kõrgele me siis lõpuks sõitsime.
Seejärel Telde, Ingenio ja Aqüimes. Telde saare idarannikul on suuruselt teine linn Gran Canarial. Seal on säilinud vanimad ja parimad näited Kanaaride arhitektuurist: San Juani ja San Francisco linnajaod, mille pärlid on 15.saj pärit San Juan Batista kirik ja San Francisco 16.sajandist peaaegu originaalkujul säilinud linnaplaan. Ingenio saare kaguosas on vanimaid külasid Gran Canarial. Tänapäeval on see piirkond tuntud kauni käsitöö, eriti tikandite poolest. 
Jalutasime natuke ringi ja siis sõime kooparestoranis lõunat. Kui tavaliselt on nii, et toidu kõrval on hästi palju kartulit/riis ja salatit, siis siin moodustas põhiosa toidust just liha. Kartulid olid jube soolased ja salatit polnud üldse. Aga toit oli väga odav. Meie "praed" maksid 4€.
Peale lõunasööki sõitsime Playa del Inglesi, sest Liisul oli vennale T-särki vaja ja tahtsime ranna ka veel viimast korda üle vaadata. T-särk ostetud, viskasime kiire pilgu ka Maspalomase düünidele ja Faro de Maspalomasele. See on 1886. aastal ehitatud 65 m kõrgune tuletorn, mis peaks olema ka Euroopa kõige lõunapoolsem punkt. Maspalomase düünid asuvad 4 ruutkilomeetrisel alal Playa del Inglesi ja Maspalomase vahel.
Siis sõit tagasi Las Palmasesse ja igati mõnus nädalavahetus saigi läbi.