surfarite playa ja Montaña del Vigía (05.04)

Hommikul 2 tundi surfarite rannas - võtsime päikest, vaatasime tõusu ja imestasime surfarite sõiduoskuste üle. 3 paiku jõudis Piret ka meie juurde ja alustasime Montaña del Vigía (212m vist, päris kindel pole, mõni allikas annab 249 m, aga mäe nimes me ka päris kindlad pole. Piret varustab meid sellise infoga :D) vallutamisega.

Kiirtee äärest olid näha mingisugused rajad, mis mäkke viisid, aga lähemal vaatlemisel selgus, et kogu mäe ümbruse ala oli okastraadiga ümbritsetud.

Mõte oli, et nüüd vist jääb ära, aga siis otsustasime Las Coloradasse (küla kahe mäe vahel) minna ja sealt järgi uurida, kas mäkke võib üldse ronida. Kiirtee ääres oli kirjas küll, et nüüd sisenete looduskaitsealale. Igatahes, restoranis ütles tädi, et üles võib minna, aga alla mitte. Natuke imelik tundus, aga mis sellest, mägi oli ju vaja vallutada. Kõndisimegi kitsast rada mööda üles poole. Mingil hetkel nägime teel kivi, kuhu oli kirjutatud "zona militaria", aga kuna see kivi oli selle tee ääres, mis viis alla, siis jätkasime kõndimist. Tädi ju ütles, et üles tohib, aga alla mitte. Keegi meid ära ka ei ajanud. Piret arvas, et aafriklaste moodi me nagunii välja ei näe ja kui me ei tohiks mäel olla, siis on see ala jube halvasti valvatud. Vaatlusjaamadest ja muudest kahtlastest asjadest hoidsime heaga eemale, et siis poleks põhjust meid milleski kahtlustada.

Hästi palju poseerisime ja pildistasime, et ikka õigete turistidena paistaksime :D. Vahepeal läks kõht tühjaks ja siis otsustasime piknikku pidada.

Ja siis edasi posti poole, sest alguses tundus, et päris tippu ikka ronida ei saa. Sinna valge posti juurde, vasaku mäe otsas, olime teel. Hiljem ronisime ka parempoolse mäe tippu :D

valge posti saime kätte

Üritasime siis päris tippu ka tõusta. Alguses tundus päris võimatu, aga mida lähemale, seda kindlam oli, et lõpuks me sinna ka jõuame.

5+ mõned kaktuse okkad üritasid küll plätast läbi tungida ja edasiminekut takistada, aga isegi see ei suutnud peatada.

Teel üles leidsime mõne pisikese koopa, kuhu Piret otsustas istuda. Siis veel peidiku ja mingeid varemeid ka.

Lõpuks jõudsime tippu ka.

Mission accomplished :D

Kokku võttis vallutus + allatulek aega nii umbes 3 tundi. Praegu rohkem vallutusplaane pole, vähemalt Liisule lubasin, et ta ei pea niipea kusagile ronima hakkama.
Vallutuse tagajärjel paranes natukene meie füüsiline vorm, punased ninad ja näod saime, minul õnnestus sinine varvas ka saada, kaks korda okastraadile otsa astuda ja hulgaliselt kaktuse okkaid plätast välja kiskuda. Palju suurepäraseid vaateid nägime ka. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks!